Verijää - Metsatöll

Piikide lainesse sukeldun hooga

Tahe on kindel ja meeltesse voogab

Kallima silmapaar taamale uhtub

Suudluse maitse mu huulte pealt kustub

Vereaur hoomatav pruunistab õhu

Ratsu veel viseldes teed ette lõhub

Vihajõud raudsena liigutust suunab

Ihu vaid vahetuid käskusid kuulab

Piikide laine mu pea kohal sulgub

Valu veel pole ja püsib ka julgus

Käsi ei tõuse, kui tahtmine käsib

Vereta tugevaim lihaski väsib

Oo, valge susi, sinu silmis ongi see igavik

Sama külm ja kartmatu on ka minu pilk

Ustaval ratsul piikide vastu põrutand

Mälestus minust kangastub jää peal verena

Tunded kõik hääbuvad, lahtuvad mõtted

Valu on kadunud, rahutus lõpeb

Kõrvus veel lõputut vaikust on tunda

Vaikides vaibun ma kodumaa mulda

Suudluse maitse taas pesa teeb suule

Kauguses terendab silmapaar ruuge

Rahustav mõte ei tundugi sõge —

Küll kohtan neid kunagi teisel pool jõge